Pärdik ja prillid

Kord märkas pärdik, käes kel vanaduse päevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kuid eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud: ja kes teab kust tõi
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub,
pealaele upitab, seal käpalabale -
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, rämps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.

Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast - sodi taga.

1. Pärdiku nägemine halvenes ja ta proovis Prille kasutama hakata. Ta ei tulnud sellega toime, hakkas Prille kohe kiruma ja viskas need vastu maad puruks.

Tänu põikpäisele võhiklusele võib kõik hea ja kallis halvaks muutuda.

2. Pärdik ja Prillid olid tekstis nö. tegelased, kelle ümber kogu sündmus käib.

3. Pärdik kehastas rumalat ja põikpäist inimest.
4. Mäletan, et kunagi kinkis mu sõbra vanaisa talle ühe konstruktsiooni, mida ei olnud tegelikult üldse raske kokku panna. Tema oli aga nii elevil, et kui ei saanud esimese korragagi asja kokku pandud, ütles ta, et vihkab seda asja elulõpuni ja see oli niikuinii mõtetu kink.

5. Rebane-kaval, hunt-kuri, karu-tuim, tiiger-salatsev, eesel-rumal, lammas-rumal, jänes-arg